Let it go

Viimastel nädalatel on minus süvenenud tunne, et miski ei lähe nii nagu ma tahan. Kõik minu plaanid ja unistused on vastu taevast lennanud. Võibolla on asi minus, võibolla millesgi enamas. 
Jälle on käes see tore periood elust, mil ma mõtlen "mida kuradit ma edasi teen?". Siiani ei tea ma veel vastust. Kõikidel on lihtne öelda, et leia see, mis sulle meeldib. Probleem on selles, et ma pole seda veel leidnud, ma ei tea, mis mind õnnelikuks teeb. Ma ei tea, mida oma eluga peale hakata :(

Olen viimasel ajal hakanud asjadesse pohhuistlikumalt suhtuma. Ausalt öeldes ei huvitu enam paljudest asjadest. Kõige kurvem on see, et enam ei suhtle nii tihti toredate sõpradega, kellega varem pidevalt suhtlesin. But well, this is life. Me oleme kõik lihtsalt nii erinevad inimesed ja tegeleme erinevate asjadega, erinevad huvid. Tahestahtmata me kasvame lahku ja ei saa loota, et kõik jääb endiseks.

Oh jaaa ja inimsuhted. Nendes ma sakin ikka täiega, eriti kuttidega suheldes. ma lihtsalt ei oska osade kuttide läheduses normaalne olla. Isegi kui kutt mulle meeldib siis ma ei oska seda välja näidata, veel vähem olen ma piisavalt julge, et inimest välja kutsuda. Ilmselgelt haledus kuubis.

Aga enam see mind ei morjenda. Ma lõpetasin oma elus selle otsimis perioodi, sest see paaniline otsimine (elu mõte, armastus ja värgid) , see pole mind viinud kusagile. Pigem lasta lihtsalt asjadel minna ja kulgeda omasoodu. Lõpetada muretsemine asjade pärast, mida sa nagunii ei saa muuta. Üritan sellise mõtteviisiga oma elu positiivsemaks muuta. Sest praegu on see olnud ainult üks suur must auk, mis tundus aina süvenevat.

Olen lihtsalt see, kes olen ja üritan ennast suunata paremaks inimeseks saama :)

Silmadest leiab väljaütlemata tõe

What about angels?

Tänane päev oli hea, üle tüki aja ma tundsin ennast rõõmsana. Käisin kinos LÕPUKS vaatmas "The Fault In Our Stars". Ma teadsin juba ette, et tegemist on ülikurva filmiga, aga ma poleks arvanud, et see film mind niimoodi mõjutab. ma pole seda tüüpi tüdruk, kellele selline fluffy armastuslood peale lähevad, aga see polnud selline film. See haaras mind kaasa ja filmi lõpus ma reaalselt nutsin, sest ma ei suutnud seda peategelastega toimuvat ebaõiglust taluda. Aga tegelikult selline ongi ju elu. Ja minul on vedanud, sest ma olen terve, ma ei pea igapäevast võitlust ellu jäämise nimel.
Teine asi selle filmiga seoses on see, et matused on tõesti elavate jaoks. Mulle meenusid sellega kohe minu vanavanemate matused 6 aastat tagasi. Võibolla sellepärast see film mind nii puudutaski. 

"Pain demands to be felt"- ja seda filmi vaadates ma reaalselt tundsingi valu...

Better late than never

Kuna mul tuli paar päeva tagasi meelde, et mul üldse eksisteerib selline asi nagu blogi, siis ma mõtlesin, et peaksin siia midagi kirjutama ka. Enne aga vaatasin üle minu eelmised postitused, millest viimane oli tehtud aastal 2012. Neid lugedes mõtlesin, et oehhh kas ma tõesti olin kunagi nii loll w? Kuna ma , aga ei tahaks kõikidele minu tarka imidžit ära rikkuda siis ma muutsin need vanad postitused privaatseks  niiet keegi ei saaks neid never-ever lugeda. :)

Mõtlesin ka mida siia kirjutada, sest ma pole eriti päeviku või siis blogi pidaja inimese tüüpi. samas on hea kuskil oma mõtted niiöelda välja elada.  Kuna ma praegu ei viitsi väga deepe mõtteid formuleerida siis piirdun seekord ainult oma viimaste päevade tegemistega. :)

Hiljuti oli mul väike photošhuut oma sõbranna ja õega. Pildid tulid super lahedad ja veendusin järjekordselt, et Kätlin on ikka nii andekas. :)

Eilne päev oli ka lahe, sest sain endale tõelise stalkeri (ikka sellise, kes teeb sinust salaja pilte ja jätab need sulle leidmiseks). Õnneks ma tean, milline see inimene välja näeb, aga hirm on ikkagi. Nojah, eks näis kuidas see asi edasi kulgeb ja mis ma edasi teen. 

Nüüd mulle meenub, et täna on kõik kusagil jaane tähistamas niiet have fun ja ärge end väga sodi jooge! :)
Järgmise korrani, mil ma üritan veits sisukama ja deepima postituse teha. loodan lihtsalt, et see ei juhtu jälle mingi 2 aasta pärast :D

Nautige suve ja olge rõõmsad!